Esimene raudtee Eestis avati marsruudil Paldiski-Tallinn-Narva-Gatshina 1870. aasta 5. novembril. Pidulikult saadeti Balti jaamast teele esimene reisijaterong, mida vedas auruvedur nimega „Pahlen”. Oma nime oli see saanud Balti raudtee rajaja ja Balti Raudtee esimehe esimehe Alexander von der Pahlen’i järgi, kellele hiljem andis Tallinna raad ka aukodaniku tiitli. Tähtis oli see ka selle poolest, et esimest korda sai nüüd Eestist rongiga sõita ka teistesse riikidesse – küll väikeste ümberistumistega, aga siiski oli tegu väga olulise murdepunktiga Eesti rongiliikluse ajaloos.

Eesti esimene elektrirong hakkas liikuma 11,2 km pikkusel regulaarliinil Tallinn-Pääsküla 1924. aasta 20. septembril. Kl 11.15 saadeti Eesti esimene elektrirong Balti jaamast pidulikult teele. Rong koosnes mootorvagunist, mis vedas kolme järelvagunit ning esimene sõidupilet anti riigivanemale Friedrich Akel’ile. Esimesel sõidul osalesid ka mitmed teised kõrged riigi- ja raudteeametnikud. Peatused olid Järvel ja Nõmmel, lõpp-peatus Pääskülas. Vagunites oli 20 seisukohta ja 68 istekohta, milleks olid lihtsad puust pingid. Päikese eest varjumiseks olid akendel rulookardinad.

Elektrirongid kogusid kiiresti populaarsust – 1925. aastal teenindasid elektrirongid juba 1,37 mln reisijat, mis 1926. aastal kasvas juba 3,3 miljonini.

1941. aastal elektrirongiliiklus Eestis lõpetati ja kontaktvõrk demonteeriti, aga see taastati 1946. aastal ning 1958. aastal hakati elektriraudteed järk-järgult ka pikemaks ehitama. Selle tulemusena võis 1981. aastal rongiga sõita Tallinnast juba kuni Riisipereni.

1949. aastal hakkasid Eestis reisijaid vedama ka diiselrongid. Esimene neist oli Ungari päritolu ja sõitis marsruudil Vilnius-Riia-Tallinn.

2013. aastal moderniseeriti Eesti rongiliiklust taaskord ning Eestisse ilmusid esimesed Elron’i kaubamärgi all sõitvad rongid. Ilusad, mugavad ja kõikidele kaasaegsetele nõuetele vastavad vagunid on teinud rongiga sõitmise populaarsemaks, kui kunagi varem.